Sloveeni keel
Sloveeni keel (sloveeni keeles slovenski jezik või ka slovenščina) kuulub indoeuroopa keelkonna slaavi keelte lõunaslaavi keelterühma (samasse rühma kuuluvad ka horvaadi, serbia, makedoonia ja bulgaaria keel).
Sloveeni keele kõnelejate koguarv on 1 906 630, kellest 1 730 000 asuvad Sloveenias. Sloveeni keel on Sloveenia Vabariigi ametlik riigikeel. Lisaks räägitakse sloveeni keelt ka Austrias Kärtneni ja Steiermargi piirkonnas (18 000 in), Horvaatias Rijeka, Zagrebi ja Istra piirkonnas (22 800 in), Itaalias Trieste ja Gorizia provintsides Sloveenia piiri lähistel (100 000 in), Ungaris Sloveenia piiri lähistel (~3200 in) kui ka Saksamaal, Rootsis, Prantsusmaal, Austraalias, Ameerika Ühendriikides, Argentinas, Kanadas ja endise Jugoslaavia aladel.
Sloveeni keele levikuala laiub geograafiliselt ühes Euroopa keeruliseimas lingvistilises sõlmpunktis, kus koonduvad slaavi, romaani, germaani ja soome-ugri keelkonnad. Lisaks naaberrahvaste mõjudele on ka Sloveenia mägine loodus kaasa aidanud eri piirkondades keele isoleeritud arengule. Seetõttu on hoolimata suhteliselt väikesest levikualast ja keelekasutajate arvust murdeuurijad eristanud erinevate allikate järgi 7–56 sloveeni keele dialekti, mida kasutatakse kuues piirkondlikus kogukonnas: Kärnteni, ülem-Carniola, alam-Carniola, Littorali, Rovte, Steiermargi ja Alföldi kogukonnas.
Lingvistilised, arheoloogilised ja historiograafilised allikad näitavad, et 6. sajandi lõpul toimus Sloveenia aladel kaks suuremat slaavlaste asustamislainet, millega ujutati üle laguneva Rooma impeeriumi sealsete alade viimased latiniseeritud keldid ja ülejäänud põlisrahvas. Esmalt saabusid kirdest lääneslaavlased, kellele järgnesid peagi lõunaslaavlased kagust. Ungarlaste ümberasumise tagajärjel 9. sajandil olid lääneslaavlased sealt sunnitud taganema. Kuid hoolimata edasisest rahva segunemisest, on kunagised lääne- ja lõunaslaavi mõjud kirde- ja kagudialektide erinevustes tänaseni tunda.
Alates 8. sajandist läbis Karantaania slaavlaste keel ehk alpislaavi keel (alpska slovanščina) rea järkjärgulisi muutusi ja uuendusi, mis olid iseloomulikud lõunaslaavi keeltele. Jämedalt võttes tekitasid need arengud 13. sajandiks sloveeni keele.
Sloveeni kirjakeele ajastu algab koos Primož Trubariga (1508–1586), sloveenimaade protestantliku kiriku asutaja ja Uue Testamendi tõlkijaga sloveeni keelde, kelle Abecearium ja Cathechismus avaldati veel 1550. aastal. Protestantlik jutlustaja ja õpetaja Adam Bohorič (1520–1598) kirjutas esimese sloveeni keele grammatika Articae horulae succisivae, mis sisaldas ka esimese sloveeni tähestiku reeglid. Bohoriči tähestik (bohoričica) oli kasutusel 1840. aastateni, mil selle vahetas välja gaji tähestik (gajica). Prantsuse revolutsiooni, Napoleoni sõdade ning Maria Theresia ja Joseph II reformide mõjul hakkas sloveeni keel avalikus elus laiemalt levima, seda nii koolides kui ka ametiasutustes. Samuti kasvas elanikkonna kirjaoskus.
Uus seisukoht sai üles kirjutatud sloveeni keeleteadlase Jernej Kopitari (1780–1844) koostatud grammatikaga Grammatik der Slavischen Sprache in Krain, Karnten und Steyemark 1808. aastal. Kirjakeele staatus tõusis märgatavalt tänu France Prešereni (1800–1849) kõrgetasemelisele luulele (Poezije, 1847). 19. sajandi teisest poolest alates hakati sloveeni keelt veelgi ulatuslikumalt kasutama. Kõige olulisemaks keelega seotud otsuseks olid frantsisklasest keeleteadlase, paater Stanislav Škrabeci (1844–1918) kirjapandud sloveeni keele hääldusnormid, mis aitasid edaspidi keelt arendada ja kergitasid ühtlasi sloveeni keele üldist staatust avalikkuse silmis. Sloveeni-saksa sõnastiku (Maks Pleteršnik, 1894–1895), sloveeni keele ortograafia (Slovenski pravopis; Fran Levec, 1899) ja sloveeni keele keskkooligrammatika (Anton Breznik, 1916) ilmumine muutsid sloveeni kirjakeele kõikide sloveenide ühiseks keeleks.
Ent ka pärast Austria-Ungari impeeriumi kokkuvarisemist, Jugoslaavia koosseisus olles, puudus sloveeni keelel võrdne asend. Alles pärast teist maailmasõda saavutas sloveeni keel ametliku keele staatuse Jugoslaavia Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis. Kuid endised poliitilised, kultuurilised ja lingvistilised erinevused tõusid taas päevakorda ja serbia-horvaadi keel oli privilegeeritud asendis. 1988. aastal oli rühm sloveenikeelseid kodanikke proovinud Ljubljanas sloveeni keeles kohut käia, kuid kohtus käis asjaajamine ainult serbohorvaadi keeles. Sellisest olukorrast sai lõpuks põhiline argument, et 1990. aastal korraldada rahvahääletus, kus suure häälteenamusega võeti vastu otsus kuulutada Sloveenia poliitiliselt iseseisvaks vabariigiks. 25. juunil 1991 kuulutas Sloveenia välja iseseisvuse ja sloveeni keelest sai riigikeel. 1. mail 2004 sai Sloveeniast Euroopa liidu liige ja sellega seoses omandas sloveeni keel ka Euroopa liidu ametliku keele staatuse.
Sloveeni keele kõnelejate koguarv on 1 906 630, kellest 1 730 000 asuvad Sloveenias. Sloveeni keel on Sloveenia Vabariigi ametlik riigikeel. Lisaks räägitakse sloveeni keelt ka Austrias Kärtneni ja Steiermargi piirkonnas (18 000 in), Horvaatias Rijeka, Zagrebi ja Istra piirkonnas (22 800 in), Itaalias Trieste ja Gorizia provintsides Sloveenia piiri lähistel (100 000 in), Ungaris Sloveenia piiri lähistel (~3200 in) kui ka Saksamaal, Rootsis, Prantsusmaal, Austraalias, Ameerika Ühendriikides, Argentinas, Kanadas ja endise Jugoslaavia aladel.
Sloveeni keele levikuala laiub geograafiliselt ühes Euroopa keeruliseimas lingvistilises sõlmpunktis, kus koonduvad slaavi, romaani, germaani ja soome-ugri keelkonnad. Lisaks naaberrahvaste mõjudele on ka Sloveenia mägine loodus kaasa aidanud eri piirkondades keele isoleeritud arengule. Seetõttu on hoolimata suhteliselt väikesest levikualast ja keelekasutajate arvust murdeuurijad eristanud erinevate allikate järgi 7–56 sloveeni keele dialekti, mida kasutatakse kuues piirkondlikus kogukonnas: Kärnteni, ülem-Carniola, alam-Carniola, Littorali, Rovte, Steiermargi ja Alföldi kogukonnas.
Lingvistilised, arheoloogilised ja historiograafilised allikad näitavad, et 6. sajandi lõpul toimus Sloveenia aladel kaks suuremat slaavlaste asustamislainet, millega ujutati üle laguneva Rooma impeeriumi sealsete alade viimased latiniseeritud keldid ja ülejäänud põlisrahvas. Esmalt saabusid kirdest lääneslaavlased, kellele järgnesid peagi lõunaslaavlased kagust. Ungarlaste ümberasumise tagajärjel 9. sajandil olid lääneslaavlased sealt sunnitud taganema. Kuid hoolimata edasisest rahva segunemisest, on kunagised lääne- ja lõunaslaavi mõjud kirde- ja kagudialektide erinevustes tänaseni tunda.
Alates 8. sajandist läbis Karantaania slaavlaste keel ehk alpislaavi keel (alpska slovanščina) rea järkjärgulisi muutusi ja uuendusi, mis olid iseloomulikud lõunaslaavi keeltele. Jämedalt võttes tekitasid need arengud 13. sajandiks sloveeni keele.
Sloveeni kirjakeele ajastu algab koos Primož Trubariga (1508–1586), sloveenimaade protestantliku kiriku asutaja ja Uue Testamendi tõlkijaga sloveeni keelde, kelle Abecearium ja Cathechismus avaldati veel 1550. aastal. Protestantlik jutlustaja ja õpetaja Adam Bohorič (1520–1598) kirjutas esimese sloveeni keele grammatika Articae horulae succisivae, mis sisaldas ka esimese sloveeni tähestiku reeglid. Bohoriči tähestik (bohoričica) oli kasutusel 1840. aastateni, mil selle vahetas välja gaji tähestik (gajica). Prantsuse revolutsiooni, Napoleoni sõdade ning Maria Theresia ja Joseph II reformide mõjul hakkas sloveeni keel avalikus elus laiemalt levima, seda nii koolides kui ka ametiasutustes. Samuti kasvas elanikkonna kirjaoskus.
Uus seisukoht sai üles kirjutatud sloveeni keeleteadlase Jernej Kopitari (1780–1844) koostatud grammatikaga Grammatik der Slavischen Sprache in Krain, Karnten und Steyemark 1808. aastal. Kirjakeele staatus tõusis märgatavalt tänu France Prešereni (1800–1849) kõrgetasemelisele luulele (Poezije, 1847). 19. sajandi teisest poolest alates hakati sloveeni keelt veelgi ulatuslikumalt kasutama. Kõige olulisemaks keelega seotud otsuseks olid frantsisklasest keeleteadlase, paater Stanislav Škrabeci (1844–1918) kirjapandud sloveeni keele hääldusnormid, mis aitasid edaspidi keelt arendada ja kergitasid ühtlasi sloveeni keele üldist staatust avalikkuse silmis. Sloveeni-saksa sõnastiku (Maks Pleteršnik, 1894–1895), sloveeni keele ortograafia (Slovenski pravopis; Fran Levec, 1899) ja sloveeni keele keskkooligrammatika (Anton Breznik, 1916) ilmumine muutsid sloveeni kirjakeele kõikide sloveenide ühiseks keeleks.
Ent ka pärast Austria-Ungari impeeriumi kokkuvarisemist, Jugoslaavia koosseisus olles, puudus sloveeni keelel võrdne asend. Alles pärast teist maailmasõda saavutas sloveeni keel ametliku keele staatuse Jugoslaavia Föderatiivses Sotsialistlikus Vabariigis. Kuid endised poliitilised, kultuurilised ja lingvistilised erinevused tõusid taas päevakorda ja serbia-horvaadi keel oli privilegeeritud asendis. 1988. aastal oli rühm sloveenikeelseid kodanikke proovinud Ljubljanas sloveeni keeles kohut käia, kuid kohtus käis asjaajamine ainult serbohorvaadi keeles. Sellisest olukorrast sai lõpuks põhiline argument, et 1990. aastal korraldada rahvahääletus, kus suure häälteenamusega võeti vastu otsus kuulutada Sloveenia poliitiliselt iseseisvaks vabariigiks. 25. juunil 1991 kuulutas Sloveenia välja iseseisvuse ja sloveeni keelest sai riigikeel. 1. mail 2004 sai Sloveeniast Euroopa liidu liige ja sellega seoses omandas sloveeni keel ka Euroopa liidu ametliku keele staatuse.
Maa (piirkond)
-
Austria
Austria Vabariik (saksa keeles Republik Österreich) on merepiirita riik Kesk-Euroopas, 9 liidumaast koosnev föderatsioon.
Austria piirneb läänes Liechtensteini ja Šveitsiga, lõunas Itaalia ja Sloveeniaga, idas Ungari ja Slovakkiaga ning põhjas Saksamaa ja Tšehhi Vabariigiga. Austria pindala on 83 879 km². Maastik on väga mägine, kuna suure osa territooriumist võtavad enda alla Alpid. Ainult 32% territooriumist asub merepinnast madalamal kui 500 meetrit. Austria kõrgeim punkt on Großglockneri mägi (3798 meetrit merepinnast ), madalaim punkt asub Neusiedler See läheduses ja on 115 meetrit merepinnast. -
Itaalia
Itaalia (ametlik nimi Itaalia Vabariik, itaalia keeles Repubblica Italiana) on riik Euroopas.
Itaalia asub 800 km Vahemerre ulatuval saapakujulisel Apenniini poolsaarel. Põhjas moodustavad loodusliku piiri Alpid. Itaaliale kuuluvad Sitsiilia, Sardiinia ja hulk väiksemaid saari.
