Sanskriti keel
Sõna sanskrit [[devanaagari kirjas ja ladina transliteratsioonis]] Sanskriti keel ehk sanskrit (lühemalt: saṃskṛtam; sõna-sõnalt 'kokku pandu', 'koostatu'; pikemalt: saṃskṛtā vāk) kuulub india vanade keelte hulka, milles on kirjutatud hinduismi, budismi ja džainismi ajaloolised tekstid. Sanskrit on india keel, üks 22-st India ametlikust keelest.
Klassikalise sanskriti reeglid sõnastas 4. sajandil e.m.a Pānini teoses Aṣṭādhyāyī ('Kaheksaosaline grammatika'). Sanskriti all ei mõistetud tollal omaette keelt, vaid korrastatud kõneviisi. Sanskriti tundmine märkis haritust ja klassikuuluvust. Selle kõrval olid tavakeeled (prakṛti), millest kujunesid Kesk-India murded. Sanskriti keelega saab seostada hindi ja paali keelt.
Klassikalisel sanskritil on neli dialekti: paścimottarī (Põhja- ja Lääne-India), madhyadeśī (Kesk-India), pūrvi (Ida-India) ja dakṣiṇī (Lõuna-India). Neist kolmel esimesel on algupära ka veedade keeles ning esimest peetakse kõige algsemaks. India keeled on sanskritist saanud oma sõnalise ja grammatilise aluse. Tänapäeva india keeltes on pooled sõnad sanskriti päritolu.
Sanskriti keel on tähtis: Sanskritil on nüüdisajalgi täita Indias sama osa mis ladina keelel keskaegses Euroopas. Sanskrit oli oma vormirikkuse ja selgusega tähtsamaid aluseid, mille najal 19. sajandil loodi indoeuroopa võrdlev keeleteadus.
* õpetlasele, ajaloolasele, ajaloohuvilisele;
* lingvistile ja polüglotile (kui algkeel);
* filosoofile ja religiooniuurijale;
* usklikule, näiteks krišnaiidile;
* klassikalise jooga praktiseerijale.
Sanskriti keele üleskirjutamiseks võib kasutada mitut tähestikku:
Klassikalise sanskriti reeglid sõnastas 4. sajandil e.m.a Pānini teoses Aṣṭādhyāyī ('Kaheksaosaline grammatika'). Sanskriti all ei mõistetud tollal omaette keelt, vaid korrastatud kõneviisi. Sanskriti tundmine märkis haritust ja klassikuuluvust. Selle kõrval olid tavakeeled (prakṛti), millest kujunesid Kesk-India murded. Sanskriti keelega saab seostada hindi ja paali keelt.
Klassikalisel sanskritil on neli dialekti: paścimottarī (Põhja- ja Lääne-India), madhyadeśī (Kesk-India), pūrvi (Ida-India) ja dakṣiṇī (Lõuna-India). Neist kolmel esimesel on algupära ka veedade keeles ning esimest peetakse kõige algsemaks. India keeled on sanskritist saanud oma sõnalise ja grammatilise aluse. Tänapäeva india keeltes on pooled sõnad sanskriti päritolu.
Sanskriti keel on tähtis: Sanskritil on nüüdisajalgi täita Indias sama osa mis ladina keelel keskaegses Euroopas. Sanskrit oli oma vormirikkuse ja selgusega tähtsamaid aluseid, mille najal 19. sajandil loodi indoeuroopa võrdlev keeleteadus.
* õpetlasele, ajaloolasele, ajaloohuvilisele;
* lingvistile ja polüglotile (kui algkeel);
* filosoofile ja religiooniuurijale;
* usklikule, näiteks krišnaiidile;
* klassikalise jooga praktiseerijale.
Sanskriti keele üleskirjutamiseks võib kasutada mitut tähestikku: